Pt. 18.

Ma ei ole veel ühestki raamatust sattunud nii vaimustusse, kui ma seda olen praegu. Isegi kui on vaja õppida, ma eelistan lugemist. Siia suutsin end ka suure vaevaga venitada. Selles kajastub midagi, mis on südamelähedane, kuidagi tunnen end sellega seotud olevat. Mitte otseses mõttes, ei, kaugel sellest. Võib-olla ma isegi päris ei saa sellest aru või on see lihtsalt üks pete, aga neid Jose Arcadiosid tundub siin minu ümber olevat nii palju. Ma isegi tundsin endas ära nende ühe iseloomujoone - kui nad pühenduvad millessegi, siis nad hakkavad fanaatikuteks. Ning kui natuke (või ka päris pikka aega) on nad selle asjaga tegelenud, viskavad nad selle lihtsalt ühe impulsi käsul nurka ja võtavad midagi muud ette. Ma ise olen täpselt samasugune. Ei tea, kas saan kõik poolelijäänud asjad üle loetleda, seda tõenäoliselt ei olegi vaja teha. Osa nendest lõpetasin sunniviisiliselt, kellegi, võimalik, et ka enda despootlikkuse pärast, osa vastu aga tärkas huvi iseenesest. See teos annab vihje, et peaks hakkama natuke tõsisemalt võtma ühis- ja keskkonda. See vihje tuli tegelikult hilja. Muidugi parem hilja kui mitte kunagi, aga selliseid asju tuleb ikka enda peaga ära tabada. Uurin oma tuttavaid, vaatan neile silma, räägin nendega ning tunnen, et osa neist on järsku muutunud. Teinud läbi ühte arenguetaabi, väga tähtsa etaabi. Nad ei tea, et ma neid mainin, võib-olla, kui nad satuvad seda teksti lugema, ei saa nad arugi, et ma neist räägin. Kahju, need inimesed on mu ainsaks päästerõngaks. Teised on kuidagi teistsugused. Nad on sarnased üksteisega nagu kaks tilka vett, teevad samu asju, mõtlevad samu mõtteid ning vist ei tahagi endale selgeks teha, et nende lolluste aeg võiks hakata tasapisi läbi saama. Ma püüan end tulevikus parandada ning nendega mitte kaasa minna.
***
Homme, õigemini juba täna, on Playbox. Ma siiski lasin end pehmeks rääkida ning olen Vaido. Jah, Luusa, ta on just nimelt Vaido, mitte Vaigo ega Veido. Ma mõtlen ikka veel, et tegelikult see ei pruugi nii väga hea idee olla, aga selliste mõtete kõrvale ujub minevikus üks kaader, kus mul on naise kleit seljas ning mina olen laval ning saalis on  inimesi kui kilusid karbis. Möödus hästi, ei mingit negatiivsust. Ja varsti teen ka oma esimese laulmise väikeauditooriumi ees. Siiamaani kuidagi õnnestus piirduda rääkimisega.