Pt. 25.

Fireflies. Liss, mäletad seda laulu? Selle saatel ma tegin males pähe sulle:-D. Anyway, tänane päev oli väga lumine. Lund oli vahel rohkem kui põlvedeni. Kärt edastas mulle pakkumise minna kelgutama, mille võtsin koheselt vastu ning mõistagi ka hilinesin sinna. Emh, ma pean end parandama. Kelgutamisest ei tulnud suurt midagi paraku välja, kuna vaja oli Konsumis/Grossis/Kärdi juures/surnuaial käia ning kui me tema juures olime, siis ta tegi kuumi võileibu glögiga. Hurra, see oli tõsiselt maitsev. Hiljem, kui glögi ära jõime, pani Kärt kruusid endale kotti ning edaspidi ta meenutas mulle kõvasti mind ennast. 6. klassis, kui mul see metallist pinal oli. Selle koha peal jäi jutt äkitselt kinni. Ma ei jätka enam.

Pt. 24.

Kingitus neile, kes vene keelt oskavad. Kui avate, siis palun suurendage pilti klikkides sellele ning lugege teksti väga tähelepanelikult. Naerge terviseks ja häid pühi!
Screenshot

Pt. 23.

http://ow.ly/P3li

Pt. 22.

Haa. Mul on praegu väga lõbus tunne. Ma viisin end kurssi ühe inimese blogiga, kes tundub esialgu päris huvitav olevat. Huvitavaks teeb teda just see, et ta on, uskuge või mitte, pastor. Jah, ta elukutse on nimelt pastor. Ta ei aja mingit tobedat misjonijuttu, ei pajata jumalasõnast (Pfäh, miks ma üldse ta jutu sisust räägin?) ega ei kanna iga päev musta kitlit seljas. Pealtnäha tavaline inimene (thank god, mitte osa hallist massist. Toonitan sõna inimene. Õigem isegi oleks kirjutada: isik. ISIK.), kes on ühiskonnast natukene teisel arvamusel kui suurem osa sellest. Kunagi oli mul lemmikblogide listis üks teine selline, kes paelus mind oma vaadetega, aga see haihtus juba ammu blogimaailmast välja. Okei, mitte täielikult, aga siiski ei kohta teda selles võrgus enam tihti aktiivse, ma isegi hakkan kahtlema tema passiivsuses. Ta aitas mul isegi natuke loomingulisemas mõttes, okei, olgem ausad, ma vehkisin nood read tal sisse, aga ma loodan, et saan andestust. Nimi...mis sest nimest. Nagunii huvitab ta teid ainult selle sekundi murdosa, millal te seda postitust loete ja seejärel lendab peast välja. Isegi kui ei lenda, alati on võimalik küsida. Ma sain valmis kaks jõulukingitust. Alati ei pea see olema materiaalne asi, ese. See ei pea olema üks väga vajalik olev asi, lihtsalt südamesoojendaja, mida me kõik ju tegelikult vajame. Isegi need raudsüdamed, kes pealtnäha on tuimad nagu eesti mehe stereotüübid. Ma üritasin teda muuseas järgi teha. Viie sekundi möödudes sain aru, et minust ei tule seda õiget eesti meest - ma ei suutnud emotsioone endas kinni hoida. Jah. Kastanpruunid juuksed ja emotsioonid takistavad mul saada selleks "õigeks" eestlaseks. Kas karjuda "HURRAA!!" või nutta kurbusest? Eks selle üle ma veel mõtlen.

Pt. 21.

Ma hakkan tasapisi taasavastama neid artiste, keda ma kunagi kuulasin. Lihtsalt võtsin tema plaadi riiulilt, nimelt selle pärast, et lugu "Imagine" keerleb mul peas juba natuke rohkem kui kuu. Tõsiselt ilusad laulud on tal. Aga plaadi infolehel on kirjas: "You need to be a fool to consider John Lennon a saint and seriosly in a need of wider reading to regard anything anything he said as of major importance. He was inconsistent, egoistical and occasionally cruel. But his saving grace was to see all this for himself and that's one reason his songs were often marvellous.." (Paul Du Noyer 1987) 
Kes pildi järgi kohe ära ei tabanud, kes see selline on, siis selle kirjelduse sai ta aru, et see on üks biitlitest. See viisijupp mul peas on laulust "Imagine". Ma arvan, et see on suuremale hulgale inimestest tuttav, seda on ikka sealt ja mujalt lastud. Kui meelde ei tule, siis värskendan te mälu: Imagine. Kas pole mitte ilus laul?

Pt. 20.

Juubelipostitus. Täna oli väga hea päev. Ma  nautisin iga sekundit - täna oli meie tähelend. Olgu öeldud nii. See tõesti oli väga hea esinemine. Ma olen tähele pannud, et laval olemine ei ole üldse hirmus, hoopis vastupidi, kui juba sattusid, siis naudi ka seda. Ma igathes sain hakkama. Me kõik saime. Äpardus oli, aga ta ka oli nii loomulik, et seda ei tohikski äparduseks nimetada. Hea uuendus pigem. Oksmaa ja Kazatšok said isegi eriauhinnad. Jana tõesti sobis Oksmaa rolli, ainult et Liisa veidi liialdas oma kiitustega, elus ta siiski nii Arnold ka ei ole. Võitjad me küll ei olnud, see-eest oli see isegi natuke teatrietenduse moodi. Ei, selleks oleks vale nimetada, aga selle moodi paistis küll. Mida öelda võitjate kohta? Seks müüb. Aga et joonistatud six-pack ka müüb, oli küll üllatuseks. Muuseas, mulle hakkasid need Kairiti vanaisa päikeseprillid niivõrd meeldima, et hakkasin isegi kaaluma, kas ei peaks ka sellised (taolised) kuskilt endale ärima. Päris lahedad on tegelikult. Playboxil juhtusid mulle järjekordselt ühed fancy-style-glasses, millel olid klaaside asemel plastpulgad. Noh, meie Gaga ka alla ei jäänud - klaaside asemel oli aukudes plastik, ka muuseas vanaisa omad. Seekord pärast üritust ei tahtnud ma kõrvale hoiduda lõbust ning suundusin Kärdi, Jaana ja Lisserdise meeldivas seltskonnas diskotama. Juhhei, võite naerda, aga see oli mu esimene tõsisem disko. Ja väga lõbus oli ka. Anton (üks võitjatest) käis mind õnnitlemas mu tecktonik'u saavutuste pärast. Ma isegi ei mäleta, millal ma seda viimati tantsinud olin, aga päris hästi tuli välja, nagu videolt näha oli. Jah, see päev oli väga hea. Ja varsti on juba ka jõulupidu, nii et külas jätkub tants ja trall!

Pt . 19.

Kui mul palutaks öelda, mida on sellel blogil nii erilist, tõenäoliselt kuuleks see isik vastuseks, et mul on sissekandeid vähem, kui seda näitab peatükkide juures olev number. Jah, ma olen tõesti kogemata vale arvu sinna trükkinud, sorry. Täna on meil viimane aeg teha proove. Tundub uskumatu, aga me saime Playboxi esituse kokku panna ühe nädalaga. Noh, kui päris aus olla, siis kolme päevaga. Tegelikult olid ka enne mõned plaanid, aga nende teostamiseks ei jätkunud finantsi ega raha. Ma olen täiesti vaimustuses Kärdi "Kazatšoki" soolost - ta teeb seda tantsu tõeliselt hästi ja vaimukalt. Kairit on täielik Gaga. Vähemalt ta oli seda enne kui oma juuksed hallikas-lillaks värvis. See veab Gaga - imago natuke alla, aga muus asjus pole viga. Katrin ja Elina - Te olete suurepärased koerakesed, kes ei hakka sind purema, kui sa teda kogemata (või ka meelega) jalaga lööd. Ma ei tea, kuidas on lood Katriniga, aga Elina peal ma olen ise seda proovinud - lõin talle kogemata jalaga lõualuusse. Ära pika viha pea. Meie žürii jäigi kaheliikmeliseks - kas Mihkel Raud on väga antipaatne meie klassi ülejäänud poistele või on nad tõsiselt nii igavad ja eelistavad jõusaali (vähemalt üks neist) meie klassi toetamisele. Mehed, nii ei saa ju, võtke end ometi kokku. Elon, nüüd oled sa raudselt jõulupeo õhtujuht, teist valikut sul ei ole.
***
Minu üks lemmikfraasidest: Tafa onfo nefeidfe, kesfe karfadfavad ofomafaenfedafa sifitafa hafaisufa (Amaranta)
Ja veel üks hea väljavõte: [---]...ja Renata, tema enda tütar, kel oli jultumust pealt vaadata, kuidas tema magamistoas suurel asjal käis, oli kinnitanud, et ööpott oli tõesti kullast ja paljude vappidega ehitud, kuid see, mis seal sees on, on selge sitt, päris tavaline sitt, ja veel hullemgi, sest see on kiltmaa eputise sitt, kujutage ette, tema enda tütar..[---]. (Fernanda)

Pt. 18.

Ma ei ole veel ühestki raamatust sattunud nii vaimustusse, kui ma seda olen praegu. Isegi kui on vaja õppida, ma eelistan lugemist. Siia suutsin end ka suure vaevaga venitada. Selles kajastub midagi, mis on südamelähedane, kuidagi tunnen end sellega seotud olevat. Mitte otseses mõttes, ei, kaugel sellest. Võib-olla ma isegi päris ei saa sellest aru või on see lihtsalt üks pete, aga neid Jose Arcadiosid tundub siin minu ümber olevat nii palju. Ma isegi tundsin endas ära nende ühe iseloomujoone - kui nad pühenduvad millessegi, siis nad hakkavad fanaatikuteks. Ning kui natuke (või ka päris pikka aega) on nad selle asjaga tegelenud, viskavad nad selle lihtsalt ühe impulsi käsul nurka ja võtavad midagi muud ette. Ma ise olen täpselt samasugune. Ei tea, kas saan kõik poolelijäänud asjad üle loetleda, seda tõenäoliselt ei olegi vaja teha. Osa nendest lõpetasin sunniviisiliselt, kellegi, võimalik, et ka enda despootlikkuse pärast, osa vastu aga tärkas huvi iseenesest. See teos annab vihje, et peaks hakkama natuke tõsisemalt võtma ühis- ja keskkonda. See vihje tuli tegelikult hilja. Muidugi parem hilja kui mitte kunagi, aga selliseid asju tuleb ikka enda peaga ära tabada. Uurin oma tuttavaid, vaatan neile silma, räägin nendega ning tunnen, et osa neist on järsku muutunud. Teinud läbi ühte arenguetaabi, väga tähtsa etaabi. Nad ei tea, et ma neid mainin, võib-olla, kui nad satuvad seda teksti lugema, ei saa nad arugi, et ma neist räägin. Kahju, need inimesed on mu ainsaks päästerõngaks. Teised on kuidagi teistsugused. Nad on sarnased üksteisega nagu kaks tilka vett, teevad samu asju, mõtlevad samu mõtteid ning vist ei tahagi endale selgeks teha, et nende lolluste aeg võiks hakata tasapisi läbi saama. Ma püüan end tulevikus parandada ning nendega mitte kaasa minna.
***
Homme, õigemini juba täna, on Playbox. Ma siiski lasin end pehmeks rääkida ning olen Vaido. Jah, Luusa, ta on just nimelt Vaido, mitte Vaigo ega Veido. Ma mõtlen ikka veel, et tegelikult see ei pruugi nii väga hea idee olla, aga selliste mõtete kõrvale ujub minevikus üks kaader, kus mul on naise kleit seljas ning mina olen laval ning saalis on  inimesi kui kilusid karbis. Möödus hästi, ei mingit negatiivsust. Ja varsti teen ka oma esimese laulmise väikeauditooriumi ees. Siiamaani kuidagi õnnestus piirduda rääkimisega.