Pt. 13.

Nad ei saa aru. Kõik need mitukümmend aastat ei saa nad midagi aru. Neil ei ole seda, millega aru saada, see kõik on muutunud halliks plögaks kahe kõrva vahel ning suitseb aukudest välja. Mul ei ole kurb, absoluutselt mitte, ma tahaksin naerda nende üle.  Neil ei ole väärtusi, ainult vaja seksi ja pappi. Ja palju.  Meie seaduse üle naeran ka. Kes kuulab "Kell 11 olgu kodus!" - taolist asja? Narrid ajukääbikud. Inglise keele ajal rääkisid nad pollutsioonist. Peas on teil pollutsioon. Ega siis see, et kui mees on abielus ning tal on laps, ei tähenda et ta on hetero. Omast kogemusest tean, et ei pruugi, kaugeltki mitte. Ka hämmastas mind see, et hiljuti nägin ühes vene filmis transseksuaali. Mind ei pannud imestama mitte trans ise, vaid et film oli välja antud 1995. aastal. Viimasel ajal olen katsunud end endistest ideaalidest lahti rebida. Mitte kõigist, aga päris mitmetest. Ma ei uju enam illusioonide seas. Tahtmatult tuleb meelde meie eelmise aasta inglise keele tund, kus Teisi rääkis unelmate majast. Jaja, suured aknad, suur maja, suur-suur-suur..unistus on suur. Muusikamaitse muutus ka natukene. Chris Rea teeb päris head muusikat. Sõnum, viis, kõik, mis on tarvis heal laulul. Kuulake "Candles"it ning võib-olla saate aru. Võib-olla saavad mõned ka aru, miks ma selle "kakadeemilise", nagu Marlen praegu end väljendas, võtan. Aga mis kindel, ma ei taha, et te kuuluksite nende imbetsillide hulka, keda ma pidin ees mainima. Se ha dicho todo.