Pt. 6.

Kas olete valmis rohkemaks? Rohkemateks elamusteks nii seest kui väljast? Kirjutada kirjandeid iga nädal? Istuda järjest 9 tundi? Olete? Mina igatahes olen. Või peaksin olema. Öeldes, et olen valmis, tähendab olla valmis kõigeks, mis elu toob. See, et ostetud on mõned vihikud ja hunnik pastakaid ei tee sind veel valmimaks. Sa oled ekipeeritud, aga sinu vaim mitte. Või ikkagi on? Või.. Peaks võileiba tegema. Või makarone. Või heeringat. Samas pole ka muusika paha variant, aga kõige rohkem tahaks näha "Kirju inglile". Seal mängivad mitu tuttavat inimest eesotsas Kalevipoja endaga. Mis sest et massis, kõik me oleme üks mass, mis sest, et mõned arvavad vastupidi. Tegelikult erandeid leidub muidugi alati, mõni arvab, et äkki olen isegi mina üks noist erandeist. Väga meeldiv temast, kuigi tähtis ei ole tema arvamus kui ta on üks vähestest, tähtis on su enesetunne ning eneseväärikus, kui sa tunned, et oled osa massist, siis tõenäoliselt sind sellest miski ei eristagi, aga kui arvad vastupidi ning käitud ka nii, siis jääb vaid edu soovida. Massile ei meeldi, kui keegi neist erineb, see on karja reegel. Animal City, cannibal world. Olen tähele pannud, et mida rohkem edasi, seda rohkem hakkab fantaasia kokku kuivama. Peab vist hakkama kõne üle vaeva nägema, homme on kõnepäev. Ja kurat võtaks, kui ma homme ei kuule unbes taolist väljendit nagu "armas-" või "kallis koolipere!". Siis on midagi korrast ära. Tõenäoliselt nüüd ma hakkan siinkohast kirjutist uuendama iga teisipäev ja neljapäev. Miks nii, sellest ei ole vaja kellelgi teada.