Eelmine suvi...

...jätsin terve öö magamata, et kuulata seda. Läks ülihästi elurütmiga kokku, järgmine päev pidin esimest korda tööle minema. Ah Toolse, Toolse...

Ortodont-asjaarmastaja ehk Töövarjupäev

Jep, tahtsin see aasta siiski sellisel üritusel kaasa lüüa. Kummalgi eelmisel korral puudus igasugune huvi ning samuti ei teadnud, kelle juurde võiks minna. Sellegi aasta valik tuli veidi spontaanselt. Alguses mõtlesin minna oma armsa Päikese juurde, kuid selgus, et just sel päeval läheb ta Tallinna volikokku ning sinna ei tihanud ma kohe üldse minna. Selle asemel otsustasin, et lähen hoopiski oma ortodondi juurde. Päev algas rongisõiduga (küll seda igatsesin ma kaua taga) Tallinna ning sealt otsejoones kliiniku juurde. Seda otsisin ma mõnda aega taga, kuna täna ei võtnud ta vastu mitte Maxillas, vaid hoopis Kristiina Kiisa Hambaravi OÜ-s. Tegelikult see asus otse üle tee, aga üle suure, mitte trammirööbaste. Igatahes leidnud selle koha üles läksin sisse ning kurjal majahoidjal oli mu nimi juba kuskilt saadud. "Viies korrus," ütles ta mulle ning ma suundusin liftde poole. Jumal küll, siin käib vist iga teine uks nupuga. Sõitsin üles ning leidsin end lukus ukse eest. Hetk hiljem tuli välja, et peab kella laskma. Niisiis võttis Dr. Viil mind vastu ning suunas riietusruumi, kus ma sain endale valge kitli selga ning mingid helesinised plätud jalga. Pärast seda suundusin vaatama esimest patsienti. Dr. Viil ütles igale patsiendile, et tal on täna töövari, palun mitte ehmatada. Keegi ei ehmatanudki:D. Ühel hetkel jooksis kohale arst kõrvalkabinetist ning küsis, kas ma tahaksin näha implantatsiooni. Enne kui jõudsin isegi mõelda, mis see võiks küll olla, andsin oma nõusoleku ning me tormasime kahekesi tema kabinetti, kus toolis istus Anti. Ma tegelikult ei tea teda, nad lihtsalt kutsusid teda nimepidi. "Anti, kas sa lased poisil vaadata implantatsiooni? Ta on meil täna töövari!" "Uhuh," kostus Anti suust. Kui ma sinna kiikasin, vaatas mulle igemest vastu üks metalltüübel. Selline vaatepilt sundis mind kulme kergitama, aga arst (kes muuseas oligi selle kliiniku omanik, nagu hiljem välja tuli) seletas ära, et sinna nüüd läheb hiljem protees ning et tal on neid juba kolm tükki tegelikult suus olemas. Järgmisel hetkel ta haaras mingi kruvitaolise asja ning hakkas seda tüübli sisse keerama. Anti nägu oli päris valus jälgida, iga keeruga läks ta grimass aina suuremaks. Kristiina (arsti nimi) ütles, et tegelikult asi ei ole valus, see on lihtsalt üsna ebamugav tunne. Kujutage ette, et teie ülalõuga krutitakse midagi. Kui see jublakas oli poolenisti luus, võttis Kristiina talt jäljendi ning too pulk jäi silikooni kinni ning tuli koos sellega suust ära. Uf, see oli päris õudne vaatepilt. Lisaks kuulasin natuke aega lugu ühest Brasiillasest, kes on ütlematult aeglane (ainuüksi tuimestusele kulub tal 1h) ning ühest kirurgist Mustamäe haiglas, kes on tegelikult joodik, kuid kes teeb oma tööd sedavõrd professionaalselt, et teda ainult sellepärast hoitaksegi tööl. Pärast seda suundusime koos Dr. Viili ning tema assistendiga riietusruumi, mis oli ühtlasi ka puhkeruum ning jõime kohvi ja sõime kohupiimataskuid. Mine metsa, oli neid vast palju. Söödud-joodud, naaseme kabinetti. Üks tüdruk, kellel on vaja teha röntgenpilti. Pilt tehtud, pakuti mulle võimalust üle vaadata seal samas asuv labor, kus töötab hambatehnik, kes valmistab proteese ning valab silikonjäljenditesse kipsi. Minu arvates on need laevad, mis ma teinud olen, üsna tühised tööd võrreldes sellega, mida tema tegi. Et valmistada üht proteesi, on vaja min 2 päeva. Materjaliks on raud (alus) ja portselan. Portselani kandis ta peale pintsliga ning kindlasti pidi jälgima värve ning proteesi kuju. Täitsa lõpp, mina sellist tööd teha ei suudaks - istuda 8-10 tundi päevas ühe laua taga ning lõputult teha ühte ja sedasama asja. Okei. Tulnud sealt ära, hakkasin registratuuris täitma tasapisi oma töölehte. Paralleelselt sellega rääkis Kristiina ühe mammiga puhtas rootsi keeles! Ma olin lausa jahmunud, tema aga ütles, et nii peab olema - võõrkeeli peab siin valdama. Tuli välja, et ka dr. Viil oskab väga hästi rootsi keelt! Millega mind veel üllatada saab? Niisiis - tööleht täidetud, suundusin Stockmanni sööma. Viiendal korrusel asuv restoran oli päris mõnus, seal sai natuke tutvuda Läti köögiga, ise samal ajal püreesuppi süües. Väga hea supp oli, aga leib seal oli hallitanud. Säh sulle kooki moosiga. Anyway, läksin tagasi ning dr. Viil (muuseas tema eesnimi on Liina) andis mulle ühe raamatu ortodontiast. Seda mul jätkus kohe väga kauaks. Selliseid pilte nägin ma oma elus esimest korda, ei olnud ette kujutanud ka, kuivõrd võib inimese nägu ja suu sisemus olla moonutatud. Igaks juhuks ei hakka selle kohta pilte otsima, ajan teil veel isu päevaks ära. Umbes kell viis vaatasin, kuidas Liina toimetas viimase patsiendiga ning siis otsustasin minna. Liina oli päris rõõmus, et otsustasin tema juurde tulla ning tema viimased sõnad olid: "Tule teinekordki!" Tiirutasin pärast seda natuke Tallinnas ringi ning kl 18.10 sõitsin välja Rakvere poole. Sellega võib töövarjupäeva lugeda lõppenuks.

Alex.

Seminar

Esimene päev, 30.10.2010

Jepjep, jõudsin bussile siiski õigel ajal. Sõit möödus vipertsusteta ning Tallinnas olin juba enne kavandatud aega. Estonia juures aga tekkis küsimus - mismoodi see buss Roostale õigupoolest välja näeb? Inimesi kuskil ei ole, ainult mingi jotakari, kes kohe kindlasti minuga ühte sihtpunkti ei jaga. Ühel hetkel aga astus minu juurde üks neiu ning küsis, kas ka mina suundun koolitusele. Saanud jaatava vastuse, juhatas ta mind ja veel kahte Solarise juurde, kus seisis pä-äris suur buss. Mina enne olin mõelnud, et saame mikroga hakkama - tühjagi. Nagu pärast selgus, oli meid 51 inimest. Igatahes. Sõit Roostale oli üpriski põnev, iga kord kui vaatasin bussijuhi poole, rääkis ta telefoniga küsimaks juhtnööre, kuhu minna. Noarootsi vallas on palju kohasilte, millel on ka rootsikeelne nimi all - see oli täitsa uudis mulle. Roosta ise tundub ilus väike koht olevat - söök ka päris hea. Niisiis - hakkas kõik pihta. Koolitus ei olnudki tegelikult mingi koolitus - hoopis tõeline simulatsioon (ei, me ei mänginud Simse:D:D). Meid pandi olukorda, kus meie planeet on hävinemas ning meie kui päästekomando(oli vist selline nimi?) saabusime planeedile Sim. Peame sellel üles ehitama ühiskonna, mis toimiks kõigi jaoks. Tööd tegime rühmades, vahetades omavahel ressursse ning vahel ka Skype'is niisama juttu ajades. (See niisama jutt koondus sellele, et mõnedel oli suur tahe korraldada PIVO PIDU (kirjaviis muutmata)) Kui see töö oli lõppenud, suundusime sööma, enne seda veel astudes oma rollidest lõplikult välja. Õhtu alates kella 21.00 oli vägagi tegus, tutvusime üksteisega lähemalt ning mängisime kõiksugu mänge (mis ei jäänud ilma Vaesemehe Twisterita).
Teine päev 31.10.2010
Eheh. Teise päeva alguseks olin aru saanud, et see koolitus on väga eriline. Mitte sellepärast, et toimus kuskil kaugel, aga just inimesed tegid selle selliseks. Alguses sõime hommikust (kuskil 9 paiku) ning kl 10 algas eelmise päeva väike analüüs. Kõige pealt läksime oma grupiga meie majakesse, kus tõsimeeli võtsime kokku, mis läks hästi ja mis aia taha. Natuke ajasime ka niisama juttu, oli selge, et ka teistele meeldis siin. Siis koondusime tagasi (pea)saali, ning moodustasime täiesti uued rühmad, kellega arutasime edaspidi, mida meie saaksime muuta noorte elus. Vahepeal tuli ka lõuna. Kõige lõpus paluti täita veel tagasisideankeet ning enne tagasisõitu tegime ka grupipildi. Bussijuht oli väga lahke ning sõidutas meid täitsa bussijaama välja. Tore oli teada, et mina ei ole koolituselt ainus, kes Rakvere poole peab sõitma. Vähemalt on sõidu ajal seltsi.
Kokkuvõttes oli üritus suurepäraselt tehtud. Ainus miinus on kõige juures see, et veel natuke ja ma jään kopsupõletikku, vähemalt köha on selle sarnane. Aga tänud korraldajatele!

Alex.

Alexi ja Lissi seiklused Libahundil

Millega algas see päev? Ärkamise ja tõdemisega, et tuleb joosta lume sees. Hetkeks läks tuju ära, aga siis tuli koheselt tagasi. Majast välja astudes helistasin Liisale ning teatasin, et hilinen veidi. Ene, nagu selgus, hilines samuti, aga mitte nii palju. Deem. Igatahes - sõitsime välja. Seiklused algasid juba Essu juures, kus selgus, mis juhtub kui sõidad libedal lumisel teel suvekummidega. Ene tahtis minna üle 4-lt 5-le käigule ning sellest tuli drift. Our first drift in our lives. Creepy. Edasi üritasime minna aeglasemalt. Kui juba Tallinna alla jõudsime, tuli keerata Keila poole. No me siis keerasime. Nagu minut hiljem selgus - vastassuunaga teele keerasime:D. Mõni aeg hiljem jõudsime ühe suure halli hoone juurde, millel seisis suur silt "RIMI". Meie Lissiga läksime (õigemini jooksime) sinna, sest arvasime, et see on pood ning meil oli vaja oma toiduvarusid veidi täiendada. Tuli aga välja, et hoopis mingi ladu oli:D Mis seal ikka, jätkasime sõitu. Jõudsime välja Sakku, käisime poes. Seekord õiges poes. Eksisime Sakus ära, õigupoolest meil ei olnud sinna sõitagi vaja. Edasi Keila poole minnes ekslesime veidi üle Pärnu mnt viiva viadukti peal, lõpuks siiski jõudsime Padisele välja. Imekombel enne stardi algust. Planeerisime kiiresti mingi rajataolise asja ning Liss pani stardiülesannet täites minema, samal ajal valvasin mina tema asju. Kui ta tagasi tuli, saime lõpuks rajale. Esimene punkt oli nr 26 kohe kloostri juures. Lõpuks nägin mina ka seda imekohta. Edasi suundusime punkti 39, mis osutus olema teisel pool jõge. Õnneks oli sealsamas jõe kohal ümberkukkunud puu ning mina asusin puntki poole roomama. Tagasiteel sattusin ühe oksa peale ning samal ajal tegi Liss must pilti. Seda nägu ei unusta mina iial:D Edasi läksime 21-te, seal 49-sse ning pärast mööda elektriliine teele välja. See oli omamoodi kogemus, ikka päris hästi komistada sai. Jõudnud tee peale välja võtsime jõe haru otsas asuva punkti 48 ning sealt suundusime ülesannete juurde. Üle jõe saime purde kaudu, milleks oli taaskord üks palk, väga libe palk, ning selle kõrval kett. Liisa pääses ilusti üle, aga minu jalanõud olid üsnagi libedad nii et mul võttis tükk tegemist, et sellest üle saada. Punktis nr 81 oli ronimine (Jee, that point made my day!!). Kohe sealsamas asuvas 80-ndas pidi mööda trossi sõitma ning keset sõitu veel liivakoti märklauda viskama. Seal Liss feilis. Edasine punkt oli 25, selle saime üsna kiiresti kätte. Tee peal sinna tuletas mulle Liss meelde, kui ikka sarnane ma Martiniga olen (damn you, Liss:D:D). Edasi läksime üle lagendiku 24-nda järele (muuseas kusagil seal vahepeal jaotasime ülesandeid - Liss oli orienteeruja ning mina punktivõtja). Võtnud selle ära, suundusime edasi 85-sse, mis asus suure mäe otsas. Ülesandeks oli seal veel üks pisiorienteerumine. Jätnud Lissi ülesse istuma, keksisin ise mööda mäge ringi ning korjasin ruttu kõik 5 punkti kokku. Alla me sealt mitte ei tulnud, vaid surfasime suure porihunniku peal (muuseas mägi ise oli mingist kruusast). Sealt edasi mööda lombist teed 41-e ning 84-ja, kus olid kanuud (finally!). Kanuu aitas natuke lõõgastuda. Edasi läksime juba finiši poole, kolmandik teest joostes ning ülejäänu kõndides. 36 sekundit siiski hilinesime. Oijah, tagasitulek ei olnud pooltki nii märkimisväärne, kui sõit sinna. Vb oli asi selles, et juht oli teine:D
Kes soovib lähemalt vaadata, kus mis punkt oli, siis annan lingi: Klõps
Sellega on kõik!

SHOW ME YOUR FUCKING TEETH!!!

...

Alko on mõttetu. Tema (mitte alko) on mõttetu. Tänane päev oli mõttetu. Ja õhtu ei päästnud midagi. Tegi ainult hullemaks asja.
Vabandust.

And I'm crazy..

..but you like it, loca, loca, loca!!! Loco olen hetkel, mina, sest uus video tuli välja! Ma ei ole vist end kunagi veel nii hästi tundnud kui praegu!

Naerge kõik!
¡Besos!

Teate,

kui hea tuju mul hetkel on? Miks ta selline on?
1. Minnu pärast. Väga tubli oled!
2. Ma saan kohe-kohe oma selja(õla)valust lahti! Massöör juba ootab, kui tore,kui tore!

Ma tahan järgmist vaba nädalavahetust. See ei tule kahjuks niipea, aga kui ta tuleb, siis ma tahan minna Tallinna. Rongiga. Mitte Tallinna pärast ei taha minna, rongisõit kutsub. Tema hääl on vali ja ma ei saa vastu.
***
Hetkel on mul tunne, nagu oleks ma purjus. Mitte sõna otseses mõttes, vaid kuidagi teistmoodi. Purjus juttudest ja naerust. See ei meeldi mulle. Aga teised on purjus mõne aja pärast. Ja uskuge mind, nemad ei ole samal põhjuselgi, mis mina. Tähistus. Pff.

Hahaa

kui tore. Mõtlesin minna magama, aga siis otsustasin ümber. Küll on tore, et 45 min enne järgmist tundi saad sa teada, et sind ootab ees KT. Seda ka, et see oli esimene KT selles aines üldse - mu kõhutunne, mida ma tõsiselt usaldasin, ütles mulle eile, et homme (täna) on üsna lebo päev. Noh jah.
***
Ülehomme algab viimane nädalavahetus Rakveres + Mihklilaat. Kurb on lahkuda, aga teisest otsast pinge aina kasvab ning sõnad "sinuga oldi rahul", ei turguta sind enam nii palju kui enne. Kas mul jätkub jõudu öelda lahti sellest kohast mõneks ajaks, hästi väikeseks ajaks?
***
Tahaksin teed. Mäletan, et mu eelmine tee oli mu lemmik. Mitte sort, vaid maitse oli väga hea. Ma panin teepaki sisse ning unustasin ta kruusi ära. 15 minuti pärast tuli meelde. Emjah. Oli kibe, aga pärast seda olin ma väga virk ning see tunne oli hea.
***
Mõnus külmus ümbritseb. Limpsa jääpurikat.
Alex.

3 minutit

jätsin endale enne magamaminekut. Kummalised helid liiguvad mu peas ning kätes on sinine energia. Sellel on nüüd selline nimi. Energial ja blogil. Ehk siis jälle uuendus ning uus inspiratsiooniallikas.
Besos!

Life takes a turn..

..in a good way. Päriselt ka. Eile oli mul tõsiselt hea päev, häid uudiseid täis. Täitsa hämmastav, üks mees ei suuda asja 4 kuud ära teha, aga siis tuli naine ja tegi kümne minutiga ära. Ma räägin nimelt neljap. trennist. Uskumatu, kui kaua pidin ma Martinile pinda käima, et ta orgunniks ronimiseks veel ühe päeva nädalas. Kuid eile võtsid asjad huvitava pöörde - trenni ilmus Marit. MARIT!! Kuigi tal käega ei ole veel kõik tip-top, ronida ta siiski sai. Ning lõpuks ta esitas selle väga tähtsa küsimuse - kes on neljap. tulemas? Hmm, kes tõstis 2 kätt?:D
***
Kas ma olen kunagi maininud seda, et ma ei saa ühest teatud keelest aru? Ma ei tea isegi, kas sellel keelel on nimi. Mis on aga tõsiselt huvitav - tegelikult on see mingi kindla keele osa. Vahet ei ole, kas vene/eesti/inglise/saksa/mida-iganes-veel. Aga sõnad on väga kummalised + neid neelatakse veel alla kah.

Meat Loaf - I'd Lie For You (and that's the Truth) Videoclip

Päris hea laul või kuidas?

Midagi positiivset siia ellu..

http://www.youtube.com/watch?v=iECxocOXzFg

Libertino..

...või pigem Sextonik? Tegelikult vahet erilist ei olegi, sest laul on üks ja sama. Mida öelda, mida? AL tuletas mulle meelde minu ja Lissi eelmisel aastal toimunud suurt konflikti. Mis sealjuures kõige huvitavam on - mina seda ei mäleta. Kohe üldse. Öeldakse, et halvad asjad ei peagi meeles püsima. Noh, vähemalt nii kaua kuni sul neid tõesti vaja läheb. Täna läks, aga meelde ikka ei tulnud.
***
Lea tahtis aru saada, miks ei meeldi mulle siin inimestele otsa vaadata. Kas tõesti ei ole ette tulnud teil seda, et te üritate läbi näha ühte isikut, kes teile vastu sammub? Mina olen üritanud. Mis ma ta seest igakord leidnud olen? Muresid ja kurjust. Võib-olla seal väga sügaval, kuhu me silmad enam ei ulatu, ongi ta väga tore ja suhtlev ja andekas. Aga välja ei näita. Ja keegi ei näita, sest ei ole kombeks. Ja sellepärast ei meeldigi mulle teile otsa vaadata, andke andeks.

Mhh

Suvi saab läbi? Ei. Ei saa. Minu suvi ei saa kunagi läbi. Teatud heatunde tekitab ütlus tolle kolme õe poolt "Olgu teil õnne, noormees!" Tänutunde. See peaks tulema vist nende poolt - tõenäoliselt oli vastastikune. Kuulsite, et Moskvast tulid lapsed Eestisse laagrisse? Täna külastasid nad ka linnust. Tõsiselt head inimesed olid, mul ei ole enam ammu olnud nii vinget tuuri, et ma ise ka iga väiksema kehaosaga kaasa elaksin ja naudiksin nendega koosolemist. Aga Tarmo teatab, et meil kummitab ja sepp ei taha enam linnuses magada. Kalevki on rääkinud, et vahepeal öösel olevat kostnud linnusest rauakolinat. Arvas, et sepp teeb tööd, aga keda ei olnud parasjagu linnuses, oli sepp. Aga kolinat tuli ikka ja jälle. Nüüd ma saan aru, miks mõnikord mõõku välja pannes tundub, nagu oleksid nad liiga kaootiliselt sinna laua peale visatud.
***
Hiljuti sai käidud taas Stockholmis. Mul hakkab koitma, miks ma sinna niiväga tagasi tahan. Kuidagi tunnen end seal võõras linnas kodusemalt kui kasvõi sünnilinnas(!) Narvas. Skääride vahel liuglemas nägin otsekui mingit erilist valgust ehkki taevas oli täiesti pilves. Pähe tuli arusaamatus keeles sõnu, nagu oleks ärganud mingi "mina", kes mujal tukub. När jag kommer tillbaka till dig om?

Siiski tühjemaks on läinud

Jah, see juhtus. Sõnusin vist ära, aga tühjemaks on läinud. Ei ole enam sama, aga ei tohi nüüd pead norgu lasta. Teen võimalikult heaks kohaks. Homme ma saan 18, olles haige kodus. Oh-jah, nii tore tunne sees, et ei oska kohe kirjeldadagi. Kergemaks ei tuju ka see, et ka U-l on 39(!!!). Mitte et mul oleks ka t. nii kõrge, aga noh, haigus vist niidab natukene sihtasutuses ringi. Ma tahaksin süüa praegu. Teemalt kõrvale kaldudes ütlen, et Titanicu E-tekk on oma täies pikkuses olemas, aga vat valmis pole kolmandikki. Eks sinna jõuab veel, vähemalt nüüd on asi ühest punktist kaugemale jõudnud. Head prognoosid teatavad, et kolmapäeval saab Rakvere juba mind jälle näha. Rõõmustav, eriti veel sellepärast, et Harry lubas välja teha. MAHLA! Irw, arvata võib, et ma talt veini ei hakkanud nõudma selle asemel. Oleks ta mulle seda pakkunud, arvatavasti ütleks ma ära (Einoh, sõltub muidugi detailidest - oleks olnud avamata pudel - oleks viinud koju selle, aga tööl jua on küll viimane häbiasi). Aga ma köhin ikka endiselt ning tahan teed. Ja nüüd lähen ja teen endale ühe tee. Võtan kommi ka, HAA!

Ma ei tea, mis peatükk see on. Ei ole vahet ka.

Minu jaoks ei eksisteeri Toolset ilma termoseta ja söögikotita. Samuti ilma rattata, mõne vihmata, Kärdita ning Unota. Hea on mõelda sellele, et kõik see, ilma milleta ma elu seal ette ei kujuta, jääb tänavu alles. See on sama hea, kui minu elust kaoks LC. See ei oleks enam olnud minu elu. Ma tahaksin võtta need kõrvaklapid peast ning sõita sinna juba täna, kohe praegu. Söök kaasa ja tolm taga. Mul tuleb meelde see hetk, kui ma seisin piraadiriietes putka juures aprillis ning silmitsesin suurt paekividest müüriansamblit. Silmitsesin igat kivi, akent, pragu. Mõtlesin korraks, et mis oleks must saanud, kui ma ei oleks ühel ilusal päeval vastanud tollele küsimusele "jah"? Ei kujuta ettegi. Hirm on seda teha. Sest siis kaob kõik see ilu ja idüll, mis siin on mulle osaks saanud. Mäletan seda kohta juba väga väiksest peast. Oli mu elu esimene laager ning ma ei käinud siis veel esimeses klassiski. Mu eesti keel oli null-seisundis, st. ma oskasin öelda "tere" ja "head ööd". Ning esimene rannaskäik koos teistega. Mõni võib-olla mõtleb, et ma juba siis tundsin mingit erilist ühendust selle kohaga; tühja ma tundsin. Ma vihkasin seda kohta kogu südamest, kuna olin kistud esimest korda oma tavalisest miljööst välja võõraste inimeste hulka, kelle keelt ma ei mõistnud. Mu kämpakaaslasteks olid 2 poissi, kes sel hetkel lõpetasid 4. klassi. Ega needki mu elu värvilisemaks seal teinud. Siiski, trotsides kõiki hirme, suutsin vapralt vastu pidada kuigi tuli ette nutuseid õhtuid aiavärava taga ning sõnumeid koju à la võtke mind siit ära, PALUN! Teine kord oli musalaager. Seegi polnud parem, kuigi keel oli juba ammu suus ning kasvanud olin ka. See koht justkui tõrjus mind eemale. Jällegi, rannaskäik oli üks ainukestest sündmustest, mis tõeliselt tõstsid mu tuju. Negatiivi oli paraku rohkem. Näiteks üks Kohtla-Järvelt tuttav, kes oli oma kämpakaaslaste poolt tõrjutud. Seda laagrit ei suutnudki ma lõpuni välja kannatada ning lahkusin enneaegselt tuues vabanduseks oma "haiguse". Ja nüüd igatseb mu süda kõigest väest sinna tagasi. Ja üsna varsti tulengi jälle sinna ning elu on jälle ilus.
Toolse, te extraño, te amo. Para Siempre.

Pt. 29.

Olen valmis praegu mõne õpiku puruks rebima. Mul ükspuha, et ma selle eest maksma pean, selliseid asju peab olema natuke vähem. Ma ei vihka kooli, ma ei salli mõnigaid inimesi, kes on need 'targad' raamatud loonud. See on üsna jabur - gümnaasiumiõpilane peab õpima elu, mitte tselluloosi sisaldust rakus. Üsna imelik, ennist nii rahulik olen valmis tõsiseks mässuks. Seest kõik keeb.
***
Joonud teed ja söönud küpsiseid läks tuju paremaks. Aga süda tahab ikka vahest sees otsekui lõhkeda. Üsna tõenäoliselt tähendab see seda, et tuleb lugeda. Seda tehes läheb alati kõik minust mööda. Väliskeskkonnast ma mõtlen. Ja kuulata ennast. Kuni see hääl veel mööda pole läinud.

Pt. 28.

Ehh, vahepeal tekib tahe olla rahus. Kuulata midagi, mis ei ole rütmikas. Seda ma praegu teengi.
So Happy I Could Die

Pt. 27.

I don't give a damn. Kohe üldse, see isik ei ole mind kunagi nii närvi ajanud. Kuidas võib küll pähe tulla SELLINE asi?! Ülestunnistus oli, hea küll. Tänases inglise keeles, kui me oleksime selle, mitte geide teema üles võtnud, oleks see juhtum olnud super näide. Järeldused paari sõna järel. Jah, ega igakord ei peagi inimesega vedama.
***
Ma olin piisavalt rumal, et saata Anne-Liisile kirja, kus pühalikult annan talle oma töö üle, ise töö manusega lisamata. Hommikul tegin postkasti lahti ja nägin, 'Hei, Darling. Sa unustasid manuse lisada.' Sel hetkel mul ei olnud üldse naljakas. Tegin ruttu oma vea heaks ning alles majast väljudes tuli mulle naer peale. Sõna 'Darling' sobis sinna ülimalt hästi. Muuseas, Marlena ja Liss, kui juhuslikult peaksite seda lugema, küsige Lea käest, kas ta ikka teatas sellest, et TORE konverents pidi toimuma täna. Toom oli üsna pahane teie ja tema peale, sest alles mina ja Kärt ütlesime talle seda, et te olete seal. Proua T. on täna ennast täiega ületanud. Tulla kunstiajaloo alguses, tulla selle lõpus, tulla enne meid inglise keelde, samas kui pärast kella me pidime seal väljas passima. Eheh. Ma hakkan Tupsust (Tamara) tasapisi aru saama, miks ta enamusest tema tundidest põgenes. Raadios sai täna nats jamada ja isegi selle lühikese aja jooksul suudeti mulle tuua soovilugu 'Bad Romance' ja 'Tik Tok'. Mis toimub, inimesed?!?!  Nii neli korda on öeldud, et ei saa ühte ja sama lugu lasta nii 5 korda nädalas. Teile vist ei jõua kohale. Sai ka kaks korda Airit õnnitleda tema sünnipäeva puhul Võiksid mõnikord mussast ka läbi astuda;-)
Besos, Alex

Pt. 26.

Tengo un amor con una cancion. Se llama "Si Tú No Vúelves". Ellos en Orkut tenemos claramente. Miguel Bose sabes cantar y componer bien musíca. Esa melodía es muy bello. Si yo mañana esa no escuchar, yo volverse loco. Mañana es la defensa nacional, lo que significa que mañana no es ser un bien día. Sabado sojos concursos en campamentos. Desearme súerte.