Pt. 5.

Si te vas oma lemmikkohast minema, mis emotsioonid teid valdavad? Kas te kurvastate ning olete nutu äärel või vastupidi on kerge joovastus ning jääte ootama järmist korda, kui te sinna satute. Tuletades meelde helgemaid ja vähem helgemaid hetki nendega, kes on olnud kogu suve teie kõrval või istute üksi ning nutate taga häid aegu? Aga ausalt? Kuivõrd te saate väita, et ei ole ülimelanhoolne? Aga kas melanhoolseks olemine on halb? Kas melanhoolne isik on halb? Miks arvavad energeetikud, et peab olema just impulssiivne ning kiskuda maailma kaasa, isegi kui see mõtteviis peaks päästma nii mõnedki lähedasest enesetapust? Enesetapp on siinkohal kui näide. Samas, kogu elu on üks enesetapp mõnes mõttes kõigile. Ei ole vaja mõelda banaalsetest suitsudest ja kärakatest. Võtkem midagi südamelähedast. Näiteks ronimist või hääletamist. Kui sulle satub maantee peal huligaan või pervo, sa ronid ise ta autosse sisse. Sa lähed omal vabal valikul hääletama ning tead hästi, mis sinuga seal juhtuda võib. Aga sa lööd käega ning viskad:"Minuga seda ei juhtu!" Meelde tuleb tahtmatult HIV-plakatid Rakvere linnas. Või ronimine. Sa ei tea kunagi, mis sinuga võib järgmisel hetkel juhtuda, kas kivi kukub äkki pähe, puruneb julgestuspunkt või minestab julgestaja. Kas sul keegi käskis sinna minna, võtta sellise poosi, millest sa enam välja ei saa ning kukud pendlisse. Kas on selles süüdi sinu suss, mis vääratas, kivi, mis keerles või äkki sinu tuttav, kes alt hüüdis sulle, et aeg on minna? Muidugi ei võta sa enda peale süüd, kuna ise oled alati targem. Nii lihtne see ongi. Lihtlabane. Labane. Lihtne.