Haa. Mul on praegu väga lõbus tunne. Ma viisin end kurssi ühe inimese blogiga, kes tundub esialgu päris huvitav olevat. Huvitavaks teeb teda just see, et ta on, uskuge või mitte, pastor. Jah, ta elukutse on nimelt pastor. Ta ei aja mingit tobedat misjonijuttu, ei pajata jumalasõnast (Pfäh, miks ma üldse ta jutu sisust räägin?) ega ei kanna iga päev musta kitlit seljas. Pealtnäha tavaline inimene (thank god, mitte osa hallist massist. Toonitan sõna inimene. Õigem isegi oleks kirjutada: isik. ISIK.), kes on ühiskonnast natukene teisel arvamusel kui suurem osa sellest. Kunagi oli mul lemmikblogide listis üks teine selline, kes paelus mind oma vaadetega, aga see haihtus juba ammu blogimaailmast välja. Okei, mitte täielikult, aga siiski ei kohta teda selles võrgus enam tihti aktiivse, ma isegi hakkan kahtlema tema passiivsuses. Ta aitas mul isegi natuke loomingulisemas mõttes, okei, olgem ausad, ma vehkisin nood read tal sisse, aga ma loodan, et saan andestust. Nimi...mis sest nimest. Nagunii huvitab ta teid ainult selle sekundi murdosa, millal te seda postitust loete ja seejärel lendab peast välja. Isegi kui ei lenda, alati on võimalik küsida. Ma sain valmis kaks jõulukingitust. Alati ei pea see olema materiaalne asi, ese. See ei pea olema üks väga vajalik olev asi, lihtsalt südamesoojendaja, mida me kõik ju tegelikult vajame. Isegi need raudsüdamed, kes pealtnäha on tuimad nagu eesti mehe stereotüübid. Ma üritasin teda muuseas järgi teha. Viie sekundi möödudes sain aru, et minust ei tule seda õiget eesti meest - ma ei suutnud emotsioone endas kinni hoida. Jah. Kastanpruunid juuksed ja emotsioonid takistavad mul saada selleks "õigeks" eestlaseks. Kas karjuda "HURRAA!!" või nutta kurbusest? Eks selle üle ma veel mõtlen.
