Pt.14.

Joonistasin naise. Ta on paberil, aga tundub olevat elus. See, mis ta elavaks teeb, on ta silmad. Nad ei ole justkui lapikud, terve näo sees tunduvad olevat nad ainsana elavad. Naine ise on väga ebaloomulik, sellist ei ole olemas. Ta ole ilus oma olemuselt, ta ei ole kellegi kujutis. Ta on teisest kohast, maailmast. Ta ei armu, ei armasta, ei vihasta, ei mõtle. Ta ei tunne. Veab tal. Tema juuksed meenutavad natuke koerakarvu. Väga pikki koerakarvu. Peas mängib neli viiulit ja flööt. Suu kui orel 32 vilega. Tal võib olla magus ja madal hääl, kuid ka meloodiliselt voolav. Ta käed, kuigi ma neid ei näe, on nagu haamrid, mis löövad vastu keeli, et neid helisema panna. See kisub natuke romantiliseks. Vaadates aknast välja, nähes valget eesriiet, tekib tunne, et kohe see avaneb ning seal taga on midagi. Miskit, nagu üks teater, kuhu niisama keegi sisse ei pääse. Teater, kus ei ole näitlejaid, neid ei ole lihtsalt vaja. Kogu töö teeb ära keegi muu, keegi nähtamatu, kes ei eksisteeri mitte ruumis, vaid ajas. Seda on keeruline näha, mõista veelgi enam. Kahju, et seda ei näe. Mina näen, sina ei näe. Ja ei hakkagi nägema, sest sina ei ole selleks piisavalt olnud. Ja elanud seda läbi. Veel ja veel. Sa istud põllu otsas ning nopid sealt kive, pöörad pilgu taeva poole ja karjatad "Issand kui ilus!" ja langetad oma pilgu tagasi. Sa istud maas olevas augus ning nopid sealt kive. Vaatad väljapääsu poole, karjatad "Appi, nii kaunis!" ja pöörad pilgu taas maha. Sa istud sügaval maas ning korjad kive. Pöörad pilgu lakke, vaatad stalaktiite ja stalagmiite su ümber, pomised "Nii ilus!" ja jätkad tegevust. Teid on kaks ning te lõhute neid stalaktiite. Aga need kukkuvad teile peale. Te lõhute stalagmiite, aga killud lendavad teile näkku. Te saate aru, et on hilja midagi teha ning jäätegi istuma. Ning teatrisse ei pääse. Ja teater ei tahagi teid. Teie olete liiga mustad ning määrdunud, et kogu seda ilu näha. Te rikute seda. Aga seda teil teha ei lasta. Te jääte enda kaevatud auku, oma kividega ning nutate nende otsas, kivid saavad märjaks, aga see neile korda ei lähe. Leidunud on taas üks loll, kes on neid välja tõstnud ning nemad on õnnelikud, sest näevad neid lolle kükitamas ning karjudes ahastuses, sest kedagi neil ei ole. Ja mul ei ole kahju. Mitte suuremat kübetki.