Pt. 15.

Jee. Kärt, sa suutsid mind jälle naeratama panna. Sellist sõnakasutust ikka annab kirjutada, aga see oli hea emotsioon. Mis sest, et minu tähtsamale küsimusele sa jätsid vastamata ja vähem tähtsale ikkagi vastasid. Lugesin praegu oma esimest postitust ning nägu venis naerule. Sellist kirjutist, kui toda esimest on päris raske kirjutada. Peab olema õige keskkond, õiged inimesed, õige tuju. Okei, kõige lihtsam sellest on leida tuju, ülejäänuga on raske. Ning see ei toimi nii, et tulen kohale ja teen, see peab olema kasvõi natukenegi kohustuslik. Mu tuju lihtsalt lendab. Tundub uskumatu, nii palju võistlusi ootab ees. Mitte et ma tahaks võistelda, pigem saada vaheldust ühest seinast. See on üks lõõgastavaimavatest tegudest - ronida. Miks? Vastus on lihtne - sa ei mõtle. Miski ei eksisteeri sinu jaoks peale sinu ja kive (reljeefi) sinu ümber. Jah, hea aeg ootab ees. Ma ei taha seda oodata, ta tuleb niigi.