Kuulan voodikrigisemist enda all ning kõhukorinat, mis kostab enda seest. Päevatolm kanalisatsioonitorudes, istun nüüd voodikirpude seas ning toidan neid. Lollid Dormeo loojad, te ütlete inimestele, et teie madratsites ei ole voodikirpe. See tähendab seda, et surnud rakke ei ole kellegil süüa ning teie omad kliendid peavad magama sellises rämpsus! Pikapeale hakkab rakke tekkima aina juurde ja juurde, nad satuvad inimese hingamisteedesse, ummistavad neid ning jumal teab, mis veel võib juhtuda. Mõelge nüüd hoolikalt, kas te ikka tõsiselt tahate luua selliseid madratseid ja patju?
Saabunud on homne päev. Puhkepäev, millel on hea hommikusöök ning pikem rattasõit kuhugi. Kujutan vaimusilmas ette, kuidas söön varahommikul ilusti kõhu täis, panen ratta valmis ning sõidan kuhugi. Väga tore oleks Rakveresse panna ning seal ringi hängida, süüa (mõistagi söök kaasa võtta), võib-olla veel linnuseski käia ning tagasi pöörduda. Rattasõit on üks positiivne asi. Kui sellega pisut ringi sõita, siis läheb igasugune pahameel, isegi kõige pisem, ära. Ratas oleks tema jaoks justkui üks hara-kiri. Nagu tuul tuha jaoks. Aga pikema sõidu korral inimesi enda lähedale ma ei taha. Siis tekib retkele juurde mõru maik, maik, mida võib-olla mitte keegi peale minu ei tunnegi, aga mis on kirjeldamatult vastik. Justkui tunnetaksid, kuidas teine mõtleb, mida kõike huvitavat ta võiks teha, aga selle asemel peab ta minutaolisega välja tulema, vastata minu kutsumisele "jah" puhtast võltsviisakusest. Milleks terroriseerida sellega ennast ja teisi? Meelde tuli hetkeks Kärt ning tema planeeritud matk Lahemaale. Alguses tundus küll lahe ja huvitav, aga siis takerdus kõik ühe pisiasja taha. See pisiasi ongi tavaliselt kõige suuremaks probleemiks matka korraldamisel ning vastuolus omaenda nimega. Sama vastuoluline, nagu kõik see öine maailm, kus rändavad ringi liivaterad, mida kutsutakse ajaks. Aeg on üks väljamõeldis. Et oleks mida planeerida. Et oleks mingi tootmisharu, mille pealt raha koorida. Et osakesest, osakestest sõltuks kõige eksisteerimine. Mida kõike võiks ära hoida, kui ei oleks aega? Alustades terroriaktidega (kellamehhanismiga pommid) ning lõpetades raha kellade peale raiskamisega. Aeg on midagi mõõtmatut. Kättesaamatut. Lõputult venivat, ent ometi on meil seda enda arvates nii vähe. Kühvelda seda kasvõi labidaga kokku, isegi siis tahaks veel rohkem.
No comments:
Post a Comment