Pt. 1.

- Marianna! Marianna, kuuled? Me jalutame natuke!
- Kuskohas?
-Siinsamas!
- Oodake!
tüdrukud jooksid vanemate juurde.
- Minge teie mängima, näete, pange see piraadirüü ka selga!
- EI! - kõlas ühe suust ning mõlemad panid linnuse poole jooksu:
- Jookseme ruttu lossi! - Sellega kadus kogu lõbutsev seltskond linnusesse. Aga juba on kuulda uue auto suminat. Putka tagant ilmub hall Toyota ning ma jätan Kärdi nendega tegelema. Samal ajal sammub sigariga mees Tšehhist oma auto juurde, tuleb minu juurde, küsib mult teed Letipeale ning seejärel paneb minema. Lahe mees oli tegelikult. Rääkis huvitavaid asju.
Aga rahalõikus aina jätkub. Juba on uued inimesed, nagu hiljem selgus, sünnipäevalised ning mees sigariga lendab peast välja.
- Kuidas ma nüüd saakski öelda. Vaata, niisugused inimesed nagu Muumi või Liisu, kunsti- ja vaimuinimesed, et see tundub tegelikult nii lahe, et ka nemad vaatavad vahest sellist asja nagu Tila Tequila.
Tõstan silmad üles ning vaatan Kärdile otsa. Tema silmades helgib mingi kelmikas, kaval tuluke, mille tekkimise seaduspärasus on mulle paraku tundmatu.
Vahepeal jõudsid siia mingisugused ninatargad, kes üritasid kõigest väest oma ajudega välja paista:
- See on kõige idapoolsem linnus - väitis üks neist ning lisas - kõige idapoolsem hansalinnus. - Kust ta seda küll lugenud on? Ajades jalgade pealt sitikaid ära püüan aru saada nende mõttekäigust.
- Ja sealt läks muuseas salakäik otse Ussimäele! - teatas teine, viibates laagrihoovi poole. See oli küll viimane asi, mida ma neilt oodata oskasin.
Äkki veeres kohale Pajero, kust kargas välja järjekordne kamp rahulolematuid vennikesi, kes on valmis sul kõri läbi lõikama selle eest, et sa neilt muuseumisse sissepääsu eest raha küsid. Muinsuskaitse objektidele on sissepääs tasuta! Kui ta oli tõesti seal 500 korda enne käinud, siis ta ei oleks nii rääkinud. Iseasi muidugi, millal ta need 500 käiku ära jõudis teha. No mis tast võtta. Vaatan viivuks kella, mis näitab, et jäänud on pisut vähem kui kolm tundi.
- Miks on su käed külmad keset augustikuud?
Kärt jõudis tagasi, tiirutas pisut ümber putka ning istus maha. Nüüd ta ümiseb. Enam ei tee sedagi.
Emotsioonidega ei taheta lasta üldse omaette olla.
- Vala veini, vala veini veel!
Näole langeb piisk ning mina vaatan imestunud silmadega üles. Minu kohal on putkakatus. Eemal parkis ennast üks BMW ning selle omanikud veeresid sellest välja. Venelased või lätlased, mul ükspuha. Veel ühed mökud, kelle arvates ei ole muistne ordulinnus muud kui vana lubjakivihunnik. Ei tahaks oma arvamust peale suruda, aga minu arvates ei ole nende mõistuses rohkem mõtteid kui linnusitas. Väliselt vaadates mõistagi. Sees on alati rohkem kui väljast. Äkki on neil seda linnusitta hoopis rohkem, noh jaanalinnujagu näiteks. Lõpuks ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna ning haaran kotist ühe lihapiruka. Viimase, nagu selgus. Vahepeal jõudsid linnusitalised tagasi ning hakkasid minema ülesmäge, hoolimata sellest, et seal on eramaa. Et nende pereisa jumala eest sinna "Ussimäele" viivasse auku sisse ei sajaks (sõrmed ristis).
Vahetan kirjutusasendit ning märkan, et Pajero antenni küljes on leinalindikesed. Eemalt rannast on samas kuulda selle omanike rõõmuhõiskeid. Näib, et lein oleks justkui teeseldud. Lugedes raamatuid, kuulates teisi tekib tunne, justkui oleks inimesel vaja näidata teistele, et ta on kedagi lähedast kaotanud. Nag oleks see etiketi ettekirjutis. Aga mine sa tea, äkki ongi. Mäletan, kui kaheksanda klassi alguses oli üks meie seast lahkunud, kogunes pool kooli tema pildi ümber, kusjuures suuremal osal nendest ei olnud tast tema eluajal ei sooja ega külma. Ega ei olnud ka tol hetkel tõenäoliselt. Nad seisid seal moepärast ning manasid kurbe nägusid ette. Mõned kinnitasid leinalindidki käele, et oleks ikka näha, kuivõrd nad kadunukese üle kurvastavad. Ma ei loe muidugi meie klassi, kuigi ka osa sellest oli kohal ainult sellepärast, et nüüd oli meid üks vähem. See näis kohustusena, ning sellest pidasid kõik aktiivselt kinni. Carajo(1).

Kärdi repliik.
Jaa. Kõik kogunesid platvormile, pildi ümber. Kõhe küll. Esiteks ei tahaks ju elu sees, et sinu pildi ümber ka kogukond kokku tuleb ja võltskurba nägu teeb (tegelikult see ei pruugi võlts olla. Surm kohutab ka siis, kui ta sulle lähedast ei murra. Muidu ei taju, et sul endal või lähedasel võib lõpp tullam aga vahel ta tuletab meelde). Mulle on ühest filmist sümpaatne leinaolukord meeles. Kõige paremad sõbrad istusid paaris, jõid viskit, naersid ja meenutasid. Nagu üks mu hää kaaslane ütles: "Minu matustel peab nalja saama. Nii et varuge juba mõni hea lugu!" Tahan nõustuda. Lõpp sellele pseudotõele ja rõvedatele moraalitsejatele! Mõelgem sellele, missugune kadunuke oli. Kui ta oligi igav ja tüütu, siis las käia! Jälgige lolli matusekultuuri! Aga kui su sõber ikka midagi väärt oli, siis leiname vääriliselt, lusti ja pisaratega.
PS! Ma oleks julmalt tänulik, kui te minu matustele vabas olekus saabute. Riides võib ka värviliselt olla, ma luban Ma palun!

(1) kurat (hisp. k.)